Saira on taun. Saira on loll. Saira üritab minust peaaegu igal võimalusel vabaneda. Saira tahab tõrkuda. Saira on hull vee järgi. Ma kukun temalt keskmiselt 6 korda kuus. Ta paneb tihti lolli. Saira tõmbleb iga väikese asja pärast. Saira otsib põhjuseid, miks tõrkuda või miks minust vabaneda. Saira tõmbab mul tihti alt ära. Saira närib oma varustust.

Kuid siiski, on ta ju minu poni. Olgugi, et tal on palju halbu külgi. Need pole midagi heade külgede kõrval, mida on tal minu jaoks mitu miljonit. Ma tunnen, et see poni on made for emma. Ta nagu saaks minust aru, ma usaldan talle kõike, ta on nagu mu hingesugulane. Ma julgen temaga kõike teha, kuigi ma tean, et ma võin ta seljast haiget saada, aga see on lihtsalt ta iseloom. Ta on omamoodi ja just see teebki ta veel erilisemaks. Ta on lihtsalt parim, mis minuga juhtunud on.

Sõitu Saira täna ei saanud, nautis karjamaa mõnusid. Ise käisime perega helsinkis, käisin horzes, sain vajalikek asju. Ema käis uusi hopse proovimas, tõenäoliselt tulevad 3 tükki prooviks, kui ema rahul pole, siis lähevad tagasi. Corrando aga müüakse maha, ostjad tulevad homme proovima. Ega mul temaga erilist sidet polnudki, kuid ikkagi kahju.