Ma ♥ oma loomakesi, kõik nad on nii tublid, nii heasüdamlikud, nii kallid. On tõuse ja mõõnasid, kuid nad jäävad alati nii headeks. Ma armastan oma tibisi.
Mängisin ponipiinajat, sõitsin meie shetikat, Hellikit. Oli väga ülekätte läinud, lendasin maha ka. Jah, on naljaks, lendasin maha. Sest et see poni tajub kohe ära, kui sa ei keskendu nii palju enam temale. Ja siis ta tõestab, kuidas ta oskab mahalennutada. Ei, äge poni on. Kunagi sai võisteldud ka temaga.

Kisindzeriga teeme juba natukene latitööd, nii meeletult on see hobune arenenud. See hobune on juba tasapisi südames. Usaldus on ka juba. Koplis tuleb nii armsasti vastu. Hetkel sõidan temaga kolmeosalise anatoomilise trensliga, sellega on isegi veelparem, kui kummiga. Ratsmes olemine pole enam meile võõras, jookseme ilusti. Painded on köki-möki. Nagu täitsa päris juba. Hakkab looma. Rahul olen tõesti temaga, lihast koguneb ja värki. Tegin talle ükspäev kummiga tavatrenni, alguses protestis ja ei saanud aru, miks tal selline asi peal on. Aga pärast läks juba aina paremaks. See kumm oli rohkem niisama, et ta harjuks ka abivahenditega.
Järgmine nädal proovime juba väikeseid hüppeid teha, alustame 50-60 cm ja liigume tasapisi kõrgematele. Sest et praegu on meil üsna hõre trennikava - tavatrenn-puhkepäev-korde-tavatrenn-lati/hüppetrenn-korde-puhkepäev. Ei taha teda üle koormata.
Saira on tubli nagu alati. Oleme viimasel ajal jõudsalt treeninud ja oleme üsna heas vormis. Hüppasime just täna oma uue rekordi - 120 cm. Mu poni on tegelikult väga võimekas. Aga tal ise jääb tahtest puudu. Üle meetri on väga raske ilusat sõitu saada. Aga mis mõttega ma sõidan temaga neid koledaid ? Ta on mul nagunii niisama, ninnunännu. Ta on mulle juba nii palju õpetanud, et ma lihtsalt naudin seda. Muidugi, alla meetri me vahest ikka võistleme. Aga jah.
Ja nüüd ongi mission - otsida mulle võistlushobune. Selline, kes oleks valmis üle meetri parkuure sõitma. Ja nüüd me siin emaga reisimegi mööda Soomet. Võinoh, tema otsib. Võibolla tuleb kuskilt Hollandist hoopis. Ei tea. Igatahes, tahaks mõnes mõttes kaugemale ka jõuda. Kisindzer on kahjuks liiga toores ja ega temaga peab tööd tegema väga palju veel. Ehk varsti tuleb keegi :).
Ahjaa, meil tallis on nüüd kuidagi hobuseid vähem, paljud müüdi maha. Ema sõnul polnud mõtet neil.

Ma olen nii laisk ja ei viitsi kirjutada.
Saira ja Kiz on musid, nii heaad. Kisindzer areneb nii jõudsalt, on hakkanud ennast juba lõdvestama ja ilusti jooksma. Varsti hakkame natukene latitööd ka teha.
Saira on niisama mõnus, oleme ilusti treeninud ja palju ujumas käinud.
Olen teisi hobuseid ka sõitnud, midagi märkimisväärset pole juhtunud.

A seda ka , et kes vähegi loeb mu blogi, öelge siia . Sest et tahaks teada, kas ma kirjutan ainult endale.

Trennid on läinud hästi, Kiz areneb. Säärele reageerib juba üsna hästi ja ka painded edenevad. Lihast on ka veits juurde tulnud, rahul olen tütsiga.
Saira on viimasel ajal nii hea olnud, et tuli nagu äkk-mõte võistlema minna. Sõitsin 80 cm. Üsna hea oli, üks maas. Ise hakkasin liialt sebima jne. Muidu rahule jäin.
Millalgi KS sõitma ka, järgmine nädalavahetus vist. Tegin kordet talle täna, et lihased kangeks ei jääks. Pani veits lolli või nii ? ;D .
EDIT: Lasin oma vanu sadulaid laiemaks teha, nii igatsesin oma Prestige sadulaid. Nüüd jälle need,

Ma ei tea, ma ei suuda oma tundeid kirjeldada . Täna suri minu jaoks väga oluline hobune .
Mäletan , kui ta meile toodi . Ma olin olnud alles paar kuud Sairaga , kui avanes võtta sõita veel üks hobune . Käru eest tulnud traavel, Dominant Treasure . Algus oli kohutav , aga saime hakkama . See hobune ... puges südamesse . Ta oli nii hea tahtlik , ta oli su sõber , ta tegi sinu heaks kõik . Sa õpetasid mulle nii palju , sügaval südames , igavesti .  Kui see hommik treiler hoovile veeres , ma tundsin  , et midagi on halvasti . Omanik otsustas su lihtsalt ära viia , ilma ette teatamiseta . Ja nüüd...
R.I.P Dominant Treasure , never will forget youu...

Saira ja Kizz olid head , tuju pole rääkida...

Alustaks Sairast siis. Eile tegin talle kerge ratsastuse ja täna lasin puhata. Eile oli ta hea, jooksis ilusasti ja värki. Ei olegi midagi halba öelda. Kuigi samas, midagi väga silmapaistvat ka pole. Lihtsalt, hea.
Kiziga oleme tööd teinud. Eile panin talle kummisuulise suhu. Sellega oli juba enam-vähem, parem, kui tavalise trensliga. Vist selle juurde jääbki. Eile tegin talle kordet, sest ega sellel eriti lihast pole. Lihtsalt lasin tal valjastega joosta kordel, panin ühe abivahendi ka peale. Nagu nöör, mis on kinnitatud suulise külge, läheb jalgevahelt ja saab seljapeal kokku. Tahtis pead lakke ajada, aga see ei lasknud. Ja see pole üldse nii karm,kui tundub. Tegelikult on see parem, kui külgratsmed, sest need pole nii jäigad. Siin on mingi pilt sellest. Üsna normaalselt jooksis.
Täna tegin ka tööd, panin libiseva ka peale. See oli rohkem selleks, et kontrolli saada. Sest et ta on üsna puhevil. Üritasin teda reageerima saada ja natukene painutama ka. Oli parem juba, reageeris paremini. Saime natukene paindeid ka juba tehtud, hakkab ilmet võtma.
Temaga on selles mõttes raske, et tavaliselt hobune ise ignob. Tema aga on lihtsalt nii õpinud. Teda ei saa karistada mitte millegi eest, sest et seda on talle terve elu õpetatud. Nagu teda karistataks mitte millegi eest. Oeh, üritame hakkama saada...

Kisindzer

Sairaga hüppasin täna meetrit, ta oli nii-nii heaa. Täitsa lõpp, kuidas leidub nii fantastic ponisid.
Täna tuli mulle sõita üks uus kaheksa aastane Lätlane, Kisindzers. Pidi olema 100 cm parkuure võistlenud, võistluskogemustega hobune. Alustame siis sellest, et alguses pidi ta olema 5 aastane. Pärast selgus, et 8. Hiljaks jäid nad terve päev, sest et nad ei saanud teda treiku peale. Siis saabub siia, täielik metslane ! Pidi minust üle jooksma. Inimest kardab jne. Siis sõitma. See oli üks kohutavamaid trenne mu elus ! Eest oli kange, jooksis pea laes, painutamisest polnud kuulnudki, säärele tuim jne. Terve trenn jamasin sellega, et teda reageerima saada. Ja selline hobune peaks olema hüpanud ? Mina ei tuleks selle hobusega lattegi. Ma ei taha teada, kuidas temaga on sõidetud. Tõenäoliselt olümpiad ja kannused. Sest et isegi peljaamadega ei oleks hobune nii jube. Kartis ka kõike. Ema ütles, et kui tahan, võin tagasi saata. Aga ma ei tea, kuidagi armas on. Tahan proovida, tahan teada, kas mul õnnestub teda korda sõita.

pisike uus poni : )

Ja mul on shetlandi poni, Helliki kodus. Täna tuli talle ka täkuke seltsi, kes jääb siia paariks päevaks, siis ruunatakse ja siis tagasi talle seltsi. Nii tore on teada, et väike õel-tüdruk sai endale sõbra.