Ma lasin täna vaikselt kooli üle (Soomes hakkab kool varem) ja mõtlesin et võiks blogimailma ära eksida.

Vahepeal on meeletult möödunud ja lihtsalt ei oskagi midagi kirjutada kui siis seda, et Saira on kõige kallim ja paim poni üldse ja et ma armastan teda maailma palju.

Käisime 2 korda võistlemas ka. 70 cm olid mõlemad kuna meil oli siin selline paus nagu sees. Üsna normaalselt läks. Üks kord võidsime ära ja ma jäin ise ka sõiduga rahule sest et oli ilus ja rahulik sõit. Kusjuures mingi nalja läbi oli puhtaid sõite meeletult vähe ja tänu sellele meil vedas. Saira pidas ennast viisakalt ka üleval, vahest teeb sellist nalja et tõmbab ennast käest lahti aga seekord mitte.
Teine kord ajasime ühe maha sest et ma panin ise väga pange. Ma rõhutan sõna väga. Ma ei saa endiselt aru, kuidas see võimalik on aga jah. Muidu sõit oli normaalne, hobune toimis ilusti.

Siia ma väga mingeid pildimoodi asjandusi ei viitsi lisada, fotoalbumist leiab. 3mma kasutaja alt.

Aga olge tublid !

Maailma parim poni

Ja vot nii ongi ! Mul on maailma parim poni ja ma ei oskagi midagi paremat soovida hetkel. Trennidest läheb hetkel väga hästi ja kõik on super. Väga pikka juttu ei oskagi rääkida, lisan paar uuemat pilti :)

Long time, no see

Ma eksisin oma blogisse jälle ära, üle pikapika aja. Aga ma üriatn seda viga parandada, niipea, kui mul kool läbi saab, sest et Soomes on natuke teine süsteem ja suvevaheaeg lühem.

Aga trennidest ja tegemisest siis niipalju, et oleme 2 korda käinud võistlemas, üsna madalaid, nii 80 cm, sest et vorm pole väga hea. Mingi aeg ta mul siin paar nädalat oli lebos, sest et ma lihtsalt füüsiliselt ei jõundud sõita. Aga hetkel on meil käsil programm: pekk maha! Loodan südamest, et see on edukas.

Ma hakkan kohe-kohe blogi kujunduse kallal nokitsema ka, loodan, et see aitab kaasa sellele, et ma siia kirjutaks tihedamini, kui kord 3 kuu jooksul.

Adios, Emma.

Ma olen jälle suutnud mitte blogida mitu nädalat. Aga ma kohe parandan seda viga.
Meil sai maneež põhimõtteliselt valmis ja oleme saanud korralikult trenni teha. Oleme saanud galoppi teha, mis on täielik ime. Ja see galopp oli alguses väga kiire ja linta-lönta, lihtsalt uhas ja uhas. Nüüd olen saanud juba normaalseks, nüüd lihvime veel. Plaanis oleks koolisõitu millalgi minna sõitma, lihtsalt harjutamise mõistes.
Ja mul õde kukkus 2 kuud tagasi jala kipsi ja sai nüüd nädal aega tagasi kipsist lahti. Jalutas täna Sairaga ühe ringi õues, sest et ega ta enam väga ratsutada ei julge. Aga tasapisi areneme. Mainiks veel, et õde on 6 aastane, nii et hirm on elemetnaarne.

Mää, ma tahan Soomest ära :((((. Siin on nii külm, ma elan paarsada kilomeetrit Helsinkist põhja poole ja mul on terve nädala olnud -30 kraadi. Seega ei ole kooli ja ei ole ka trenne. Saira käib kahe tekiga õues umbes 2 tundi päevas + jalutan natuke seljas ja käekõrval tekkidega. Endal on ka selline tunne, et andke mulle paar miljonit eurot ennem, kui ma toast, teki alt välja tulen. Paha külm, mine ära !

Keegi avastas blogi

Heiii, kõik te, kes veel mäletate seda blogi.

On olnud üsna kiire aeg ja pole saanud üldse aega. Üritan siis taaselustada. 

Sairaga oleme siin vaikselt töödanud, kuna meil maneežiga nats jama ja väga sõita ei saa, siis oleme käinud maastikul hästi palju. Nüüd peaks hiljemalt märtsiks valmis saama. Saira on olnud fantastiline, ta pole kunagi nii usaldav ja armas olnud, otsib meeletult kontakti just minuga, keegi nagu väga ei huvitagi. 

Mõned teavad ka sporthobuse projektist. See jäi kakti, sest et ajaliselt ei jõua. Kahju küll, aga vähemalt on mul Saira, sellest piisab. 

Nii, mis sai siis sellest hallist ? Miisu on müüdud, läks Rootsi :( Just siis, kui hakkas edenema, teatas omanik, et oi, müüdud. Kahju küll, aga tal pidi hästi minema, olen uute omanikega suhelnud. 

Aga üritan nüüd hakata aktiivselt blogi pidama ja olema suur tubli laps !

Arvake ära, kes blogimaailma ilmus. EMMAAAA.
Põhjus, miks pole kirjutanud, on motivatsiooni puudus. Kooli - talli - õppimine - magama. Täiesti iga päev sama rütm. Vahepeal oli meil Sairaga väike paus, sest et poni hakkas juba märku andma, et ou ' dude, get lost , mul kopp ees juba. See väike nädal aega, mis me puhkasime, käisime maastikul jalutamas vms, ja edasiminek toimus. Oleme hakanud ka vaikselt õppima jalavahetusi, mis meile seniajani on tundmatud. Üldse oleme kuidagi sportlikumaks läinud.

Kisindzeriga on hea. Korde on meil tähtis osa ja just eriti pessoa-süsteemiga ! Seljas juba tunned, et taguots töötab. On hakanud ennast tõukama ka juba. Penerolle oleme teinud, ehk tehnika paraneb tasapisi ka juba. Üldse, hakkab looma juba.

Ja nüüd on veel parem trenni teha, sest et umbes järgmisel nädalal saab meil kodus maneež valmis. Täitsa korralik teine tuleb, 20x60 meetrit. Siis hakkab tõenäoliselt veel rohkem võistlusi meilt tulema, kuna on korralik koht, kus treenida.

Aga päikest, Emma (#)

Teate, pühapäeval sõitsin esimest korda Sairaga täiesti puhtalt meetrit !!!!!

Ja mu hobuse-otsingud hakkavad vist vaikselt kuhugile jõudma :)

Mul on parim poni !

Ja nii ongi !

Käisin Sairaga võistlemas täna, sõitsin 90 cm. 1 maha, muidu oli ilus sõit. Saira hüppas ilusti (like always) ja isegi mina ei teinud seal väga üleliigseid liigutusi (nagu kätega sebimine, mõtetu hoojuurdesõitmine/tagasihoidmine jne.). Puhtaid sõite oli vähe, jäime 6-ks. Ja arvake ära, mitut autasustati ? : ))) . 

Kisindzerile tegin vabakaid - kohutav ! Sellel hobusel pole tehnikat ollagi. Pm õnnemäng, kas saab tõkest üle või mitte. Kohutav ! Selle kallal hakkame nüüd tööd tegema, panin talle kohe ka penerolle, alguses jooksis läbi. Siis tõrkus. Siis ajasime piitsaga üle, pärast kiitsime ja võtsime kinni. Ma ei võistleks 40 cm ka sellise hobusega ! (Jahh, Soomes ikka neid parkuure leidub :)).

Ilmad on nii koledaks läinud, me oleme juba sügavustest tekke välja kaevanud. Hobustel on boksis juba fliisid peal, trenni oleme käinud tegemas lähedal asuvas maneežis, varsti peaks meie enda oma ka valmis saama. Ei imestaks, kui varsti lumi maas.

Ma ♥ oma loomakesi, kõik nad on nii tublid, nii heasüdamlikud, nii kallid. On tõuse ja mõõnasid, kuid nad jäävad alati nii headeks. Ma armastan oma tibisi.
Mängisin ponipiinajat, sõitsin meie shetikat, Hellikit. Oli väga ülekätte läinud, lendasin maha ka. Jah, on naljaks, lendasin maha. Sest et see poni tajub kohe ära, kui sa ei keskendu nii palju enam temale. Ja siis ta tõestab, kuidas ta oskab mahalennutada. Ei, äge poni on. Kunagi sai võisteldud ka temaga.

Kisindzeriga teeme juba natukene latitööd, nii meeletult on see hobune arenenud. See hobune on juba tasapisi südames. Usaldus on ka juba. Koplis tuleb nii armsasti vastu. Hetkel sõidan temaga kolmeosalise anatoomilise trensliga, sellega on isegi veelparem, kui kummiga. Ratsmes olemine pole enam meile võõras, jookseme ilusti. Painded on köki-möki. Nagu täitsa päris juba. Hakkab looma. Rahul olen tõesti temaga, lihast koguneb ja värki. Tegin talle ükspäev kummiga tavatrenni, alguses protestis ja ei saanud aru, miks tal selline asi peal on. Aga pärast läks juba aina paremaks. See kumm oli rohkem niisama, et ta harjuks ka abivahenditega.
Järgmine nädal proovime juba väikeseid hüppeid teha, alustame 50-60 cm ja liigume tasapisi kõrgematele. Sest et praegu on meil üsna hõre trennikava - tavatrenn-puhkepäev-korde-tavatrenn-lati/hüppetrenn-korde-puhkepäev. Ei taha teda üle koormata.
Saira on tubli nagu alati. Oleme viimasel ajal jõudsalt treeninud ja oleme üsna heas vormis. Hüppasime just täna oma uue rekordi - 120 cm. Mu poni on tegelikult väga võimekas. Aga tal ise jääb tahtest puudu. Üle meetri on väga raske ilusat sõitu saada. Aga mis mõttega ma sõidan temaga neid koledaid ? Ta on mul nagunii niisama, ninnunännu. Ta on mulle juba nii palju õpetanud, et ma lihtsalt naudin seda. Muidugi, alla meetri me vahest ikka võistleme. Aga jah.
Ja nüüd ongi mission - otsida mulle võistlushobune. Selline, kes oleks valmis üle meetri parkuure sõitma. Ja nüüd me siin emaga reisimegi mööda Soomet. Võinoh, tema otsib. Võibolla tuleb kuskilt Hollandist hoopis. Ei tea. Igatahes, tahaks mõnes mõttes kaugemale ka jõuda. Kisindzer on kahjuks liiga toores ja ega temaga peab tööd tegema väga palju veel. Ehk varsti tuleb keegi :).
Ahjaa, meil tallis on nüüd kuidagi hobuseid vähem, paljud müüdi maha. Ema sõnul polnud mõtet neil.

Ma olen nii laisk ja ei viitsi kirjutada.
Saira ja Kiz on musid, nii heaad. Kisindzer areneb nii jõudsalt, on hakkanud ennast juba lõdvestama ja ilusti jooksma. Varsti hakkame natukene latitööd ka teha.
Saira on niisama mõnus, oleme ilusti treeninud ja palju ujumas käinud.
Olen teisi hobuseid ka sõitnud, midagi märkimisväärset pole juhtunud.

A seda ka , et kes vähegi loeb mu blogi, öelge siia . Sest et tahaks teada, kas ma kirjutan ainult endale.

Trennid on läinud hästi, Kiz areneb. Säärele reageerib juba üsna hästi ja ka painded edenevad. Lihast on ka veits juurde tulnud, rahul olen tütsiga.
Saira on viimasel ajal nii hea olnud, et tuli nagu äkk-mõte võistlema minna. Sõitsin 80 cm. Üsna hea oli, üks maas. Ise hakkasin liialt sebima jne. Muidu rahule jäin.
Millalgi KS sõitma ka, järgmine nädalavahetus vist. Tegin kordet talle täna, et lihased kangeks ei jääks. Pani veits lolli või nii ? ;D .
EDIT: Lasin oma vanu sadulaid laiemaks teha, nii igatsesin oma Prestige sadulaid. Nüüd jälle need,

Ma ei tea, ma ei suuda oma tundeid kirjeldada . Täna suri minu jaoks väga oluline hobune .
Mäletan , kui ta meile toodi . Ma olin olnud alles paar kuud Sairaga , kui avanes võtta sõita veel üks hobune . Käru eest tulnud traavel, Dominant Treasure . Algus oli kohutav , aga saime hakkama . See hobune ... puges südamesse . Ta oli nii hea tahtlik , ta oli su sõber , ta tegi sinu heaks kõik . Sa õpetasid mulle nii palju , sügaval südames , igavesti .  Kui see hommik treiler hoovile veeres , ma tundsin  , et midagi on halvasti . Omanik otsustas su lihtsalt ära viia , ilma ette teatamiseta . Ja nüüd...
R.I.P Dominant Treasure , never will forget youu...

Saira ja Kizz olid head , tuju pole rääkida...

Alustaks Sairast siis. Eile tegin talle kerge ratsastuse ja täna lasin puhata. Eile oli ta hea, jooksis ilusasti ja värki. Ei olegi midagi halba öelda. Kuigi samas, midagi väga silmapaistvat ka pole. Lihtsalt, hea.
Kiziga oleme tööd teinud. Eile panin talle kummisuulise suhu. Sellega oli juba enam-vähem, parem, kui tavalise trensliga. Vist selle juurde jääbki. Eile tegin talle kordet, sest ega sellel eriti lihast pole. Lihtsalt lasin tal valjastega joosta kordel, panin ühe abivahendi ka peale. Nagu nöör, mis on kinnitatud suulise külge, läheb jalgevahelt ja saab seljapeal kokku. Tahtis pead lakke ajada, aga see ei lasknud. Ja see pole üldse nii karm,kui tundub. Tegelikult on see parem, kui külgratsmed, sest need pole nii jäigad. Siin on mingi pilt sellest. Üsna normaalselt jooksis.
Täna tegin ka tööd, panin libiseva ka peale. See oli rohkem selleks, et kontrolli saada. Sest et ta on üsna puhevil. Üritasin teda reageerima saada ja natukene painutama ka. Oli parem juba, reageeris paremini. Saime natukene paindeid ka juba tehtud, hakkab ilmet võtma.
Temaga on selles mõttes raske, et tavaliselt hobune ise ignob. Tema aga on lihtsalt nii õpinud. Teda ei saa karistada mitte millegi eest, sest et seda on talle terve elu õpetatud. Nagu teda karistataks mitte millegi eest. Oeh, üritame hakkama saada...

Kisindzer

Sairaga hüppasin täna meetrit, ta oli nii-nii heaa. Täitsa lõpp, kuidas leidub nii fantastic ponisid.
Täna tuli mulle sõita üks uus kaheksa aastane Lätlane, Kisindzers. Pidi olema 100 cm parkuure võistlenud, võistluskogemustega hobune. Alustame siis sellest, et alguses pidi ta olema 5 aastane. Pärast selgus, et 8. Hiljaks jäid nad terve päev, sest et nad ei saanud teda treiku peale. Siis saabub siia, täielik metslane ! Pidi minust üle jooksma. Inimest kardab jne. Siis sõitma. See oli üks kohutavamaid trenne mu elus ! Eest oli kange, jooksis pea laes, painutamisest polnud kuulnudki, säärele tuim jne. Terve trenn jamasin sellega, et teda reageerima saada. Ja selline hobune peaks olema hüpanud ? Mina ei tuleks selle hobusega lattegi. Ma ei taha teada, kuidas temaga on sõidetud. Tõenäoliselt olümpiad ja kannused. Sest et isegi peljaamadega ei oleks hobune nii jube. Kartis ka kõike. Ema ütles, et kui tahan, võin tagasi saata. Aga ma ei tea, kuidagi armas on. Tahan proovida, tahan teada, kas mul õnnestub teda korda sõita.

pisike uus poni : )

Ja mul on shetlandi poni, Helliki kodus. Täna tuli talle ka täkuke seltsi, kes jääb siia paariks päevaks, siis ruunatakse ja siis tagasi talle seltsi. Nii tore on teada, et väike õel-tüdruk sai endale sõbra.

Saira muutub tagasi endiseks, ta on viimased trennid nii hea olnud. Magical lausa. Ma olen nii rahul oma poniga, lõpuks ! Ta on mul selline suur-suur kullatükk.
Formeliga olen ka natukene sõitnud, hakkab juba looma. Tööd ta veel tahab, aga muidu on okei.
Rohkem polegi nagu kirjutada.

Käisin täna sõbranna hobusega sõitmas, Martsipaniga. Eestis pärit, eesti araabia ristand, 1997 sündinud. Ma ei tea, kas keegi teab teda. Armas valge oli, täitsa hea sõita oli.

Saira sõitsin ma ennem juba ära, tegime temaga midagi hüppetrenni sarnast. 50-60 cm tõkked, astus pm nendest üle. Rahule jäin, ikkagist pole ju nii kaua hüppanud.
Homme sõidan ma Formelit ka ja Sairale teen mingi kergema korde.