Kisindzeriga teeme juba natukene latitööd, nii meeletult on see hobune arenenud. See hobune on juba tasapisi südames. Usaldus on ka juba. Koplis tuleb nii armsasti vastu. Hetkel sõidan temaga kolmeosalise anatoomilise trensliga, sellega on isegi veelparem, kui kummiga. Ratsmes olemine pole enam meile võõras, jookseme ilusti. Painded on köki-möki. Nagu täitsa päris juba. Hakkab looma. Rahul olen tõesti temaga, lihast koguneb ja värki. Tegin talle ükspäev kummiga tavatrenni, alguses protestis ja ei saanud aru, miks tal selline asi peal on. Aga pärast läks juba aina paremaks. See kumm oli rohkem niisama, et ta harjuks ka abivahenditega.
Järgmine nädal proovime juba väikeseid hüppeid teha, alustame 50-60 cm ja liigume tasapisi kõrgematele. Sest et praegu on meil üsna hõre trennikava - tavatrenn-puhkepäev-korde-tavatrenn-lati/hüppetrenn-korde-puhkepäev. Ei taha teda üle koormata.
Saira on tubli nagu alati. Oleme viimasel ajal jõudsalt treeninud ja oleme üsna heas vormis. Hüppasime just täna oma uue rekordi - 120 cm. Mu poni on tegelikult väga võimekas. Aga tal ise jääb tahtest puudu. Üle meetri on väga raske ilusat sõitu saada. Aga mis mõttega ma sõidan temaga neid koledaid ? Ta on mul nagunii niisama, ninnunännu. Ta on mulle juba nii palju õpetanud, et ma lihtsalt naudin seda. Muidugi, alla meetri me vahest ikka võistleme. Aga jah.
Ja nüüd ongi mission - otsida mulle võistlushobune. Selline, kes oleks valmis üle meetri parkuure sõitma. Ja nüüd me siin emaga reisimegi mööda Soomet. Võinoh, tema otsib. Võibolla tuleb kuskilt Hollandist hoopis. Ei tea. Igatahes, tahaks mõnes mõttes kaugemale ka jõuda. Kisindzer on kahjuks liiga toores ja ega temaga peab tööd tegema väga palju veel. Ehk varsti tuleb keegi :).
Ahjaa, meil tallis on nüüd kuidagi hobuseid vähem, paljud müüdi maha. Ema sõnul polnud mõtet neil.