Alustaks Sairast siis. Eile tegin talle kerge ratsastuse ja täna lasin puhata. Eile oli ta hea, jooksis ilusasti ja värki. Ei olegi midagi halba öelda. Kuigi samas, midagi väga silmapaistvat ka pole. Lihtsalt, hea.
Kiziga oleme tööd teinud. Eile panin talle kummisuulise suhu. Sellega oli juba enam-vähem, parem, kui tavalise trensliga. Vist selle juurde jääbki. Eile tegin talle kordet, sest ega sellel eriti lihast pole. Lihtsalt lasin tal valjastega joosta kordel, panin ühe abivahendi ka peale. Nagu nöör, mis on kinnitatud suulise külge, läheb jalgevahelt ja saab seljapeal kokku. Tahtis pead lakke ajada, aga see ei lasknud. Ja see pole üldse nii karm,kui tundub. Tegelikult on see parem, kui külgratsmed, sest need pole nii jäigad. Siin on mingi pilt sellest. Üsna normaalselt jooksis.
Täna tegin ka tööd, panin libiseva ka peale. See oli rohkem selleks, et kontrolli saada. Sest et ta on üsna puhevil. Üritasin teda reageerima saada ja natukene painutama ka. Oli parem juba, reageeris paremini. Saime natukene paindeid ka juba tehtud, hakkab ilmet võtma.
Temaga on selles mõttes raske, et tavaliselt hobune ise ignob. Tema aga on lihtsalt nii õpinud. Teda ei saa karistada mitte millegi eest, sest et seda on talle terve elu õpetatud. Nagu teda karistataks mitte millegi eest. Oeh, üritame hakkama saada...