Teate, pühapäeval sõitsin esimest korda Sairaga täiesti puhtalt meetrit !!!!!

Ja mu hobuse-otsingud hakkavad vist vaikselt kuhugile jõudma :)

Mul on parim poni !

Ja nii ongi !

Käisin Sairaga võistlemas täna, sõitsin 90 cm. 1 maha, muidu oli ilus sõit. Saira hüppas ilusti (like always) ja isegi mina ei teinud seal väga üleliigseid liigutusi (nagu kätega sebimine, mõtetu hoojuurdesõitmine/tagasihoidmine jne.). Puhtaid sõite oli vähe, jäime 6-ks. Ja arvake ära, mitut autasustati ? : ))) . 

Kisindzerile tegin vabakaid - kohutav ! Sellel hobusel pole tehnikat ollagi. Pm õnnemäng, kas saab tõkest üle või mitte. Kohutav ! Selle kallal hakkame nüüd tööd tegema, panin talle kohe ka penerolle, alguses jooksis läbi. Siis tõrkus. Siis ajasime piitsaga üle, pärast kiitsime ja võtsime kinni. Ma ei võistleks 40 cm ka sellise hobusega ! (Jahh, Soomes ikka neid parkuure leidub :)).

Ilmad on nii koledaks läinud, me oleme juba sügavustest tekke välja kaevanud. Hobustel on boksis juba fliisid peal, trenni oleme käinud tegemas lähedal asuvas maneežis, varsti peaks meie enda oma ka valmis saama. Ei imestaks, kui varsti lumi maas.

Ma ♥ oma loomakesi, kõik nad on nii tublid, nii heasüdamlikud, nii kallid. On tõuse ja mõõnasid, kuid nad jäävad alati nii headeks. Ma armastan oma tibisi.
Mängisin ponipiinajat, sõitsin meie shetikat, Hellikit. Oli väga ülekätte läinud, lendasin maha ka. Jah, on naljaks, lendasin maha. Sest et see poni tajub kohe ära, kui sa ei keskendu nii palju enam temale. Ja siis ta tõestab, kuidas ta oskab mahalennutada. Ei, äge poni on. Kunagi sai võisteldud ka temaga.

Kisindzeriga teeme juba natukene latitööd, nii meeletult on see hobune arenenud. See hobune on juba tasapisi südames. Usaldus on ka juba. Koplis tuleb nii armsasti vastu. Hetkel sõidan temaga kolmeosalise anatoomilise trensliga, sellega on isegi veelparem, kui kummiga. Ratsmes olemine pole enam meile võõras, jookseme ilusti. Painded on köki-möki. Nagu täitsa päris juba. Hakkab looma. Rahul olen tõesti temaga, lihast koguneb ja värki. Tegin talle ükspäev kummiga tavatrenni, alguses protestis ja ei saanud aru, miks tal selline asi peal on. Aga pärast läks juba aina paremaks. See kumm oli rohkem niisama, et ta harjuks ka abivahenditega.
Järgmine nädal proovime juba väikeseid hüppeid teha, alustame 50-60 cm ja liigume tasapisi kõrgematele. Sest et praegu on meil üsna hõre trennikava - tavatrenn-puhkepäev-korde-tavatrenn-lati/hüppetrenn-korde-puhkepäev. Ei taha teda üle koormata.
Saira on tubli nagu alati. Oleme viimasel ajal jõudsalt treeninud ja oleme üsna heas vormis. Hüppasime just täna oma uue rekordi - 120 cm. Mu poni on tegelikult väga võimekas. Aga tal ise jääb tahtest puudu. Üle meetri on väga raske ilusat sõitu saada. Aga mis mõttega ma sõidan temaga neid koledaid ? Ta on mul nagunii niisama, ninnunännu. Ta on mulle juba nii palju õpetanud, et ma lihtsalt naudin seda. Muidugi, alla meetri me vahest ikka võistleme. Aga jah.
Ja nüüd ongi mission - otsida mulle võistlushobune. Selline, kes oleks valmis üle meetri parkuure sõitma. Ja nüüd me siin emaga reisimegi mööda Soomet. Võinoh, tema otsib. Võibolla tuleb kuskilt Hollandist hoopis. Ei tea. Igatahes, tahaks mõnes mõttes kaugemale ka jõuda. Kisindzer on kahjuks liiga toores ja ega temaga peab tööd tegema väga palju veel. Ehk varsti tuleb keegi :).
Ahjaa, meil tallis on nüüd kuidagi hobuseid vähem, paljud müüdi maha. Ema sõnul polnud mõtet neil.

Ma olen nii laisk ja ei viitsi kirjutada.
Saira ja Kiz on musid, nii heaad. Kisindzer areneb nii jõudsalt, on hakkanud ennast juba lõdvestama ja ilusti jooksma. Varsti hakkame natukene latitööd ka teha.
Saira on niisama mõnus, oleme ilusti treeninud ja palju ujumas käinud.
Olen teisi hobuseid ka sõitnud, midagi märkimisväärset pole juhtunud.

A seda ka , et kes vähegi loeb mu blogi, öelge siia . Sest et tahaks teada, kas ma kirjutan ainult endale.